heinavanker. kontsert, mis haaras jäägitult endasse esimestest taktidest alates ja enam ei tahtnudki välja lasta. laulda vaheldumisi renessanssmuusikat, gregooriuse koraale ja eesti vaimulike rahvalaulude töötlusi oli julge samm, kuid tekitas tõeliselt nauditava kooskõla ja nii oli iga järgmine laul jälle oodatud. hetketi tekkis tunne, et kõik neli meeshäält kahe naishääle kõrval on tenorid ning siis järgmisest akordis kuuled sügavsumedat bassitooni. kogu kokkulaul kõlas ideaalilähedaselt puhtalt ja läbimõeldult. rahvalaulude julged seaded unisoonist ohtrate sekundite ja kvartidega harmooniani panid kuulaja meie oma vaimuvarast tõeliselt vaimustuma. näis, et tegijad ise nautisid asja ka südamest, milleks nagu oma koori kontserdist meeles, loob Rootsi Mihkli kirik ka head eeldused. ohh, just selle pärast mulle ei meeldigi muusikast kirjutada... üritad oma parimat ja tõded jälle, et seda ei ole mitte natukestki võimalik sõnadesse panna. jääb üle vaid oodata järgmist kirikurenessansi sarja kontserti nädala pärast neljapäeval kl 18 Püha Vaimu kirikus, kus esineb collegium consonante.