maa on täis kui valget vatti. laulis vanaema mulle, kui ma väike olin. praegu ongi see muinasjutuöö vatise lumega, sädeleva pehme õhuga, suusajäljega jõejääl, laternate oranzhis kumas valvavate pargipuudega, raekoja kellalöökidega kuulutamas uue päeva poolt esimest tundi ning räästani hangestki pole palju puudu. kusagil on tunda ingleid valvamas seda rahu. tänapäevast jumet annavad sellele talveöö muinasjutule ei-saa-aru-millisest-hoovist-üle-
vanalinna-huilgav autoalarm, mürisevad lumesahad ja kollaselt plinkivad foorid. aga linn on tühi. uskumatult tühi. kedagi ei ole seda tõelist muinasjuttu nautimas. see on siin ja praegu.