olin päeval vihane. aga õnneks ei olnud aega seda viha siia kirjutada. need mõned reserveeritud õhtutunnid olid lõpuks vaatamata tõelisele talveune tipphooajale (peaks vist vitamiine ostma) nauditavad (maailmavaluga ahjusuu ees, ahju kütmise õpetussõnade jagamise, salapärase tee, teaduse, klatshi, kahtlaselt tuttava vana maja (matit sai kunagi kuhugi sinnakanti koju saadetud), tuttavate nägude ja häältega, päevasele vihale kinnitustandvate tõdemustega selle va emakese alma aadressil jne). liiga mugav elu on vist, pole piisavalt maailmavalu, et õppimine edeneks. ei, ma ei tee siit mingeid järeldusi.