liputseremoonia toomel oli ilmakohaselt lühike. ilma piinlike momentideta, loomulikult, ei pääsenud, aga mis teha, kui see kõnepidamise kunst nii raske on või siis et vanale hobusele enam ikka kombeid ei õpeta. FP aktus oli samuti meeldivalt lühidalt ja kontsentreeritult läbi viidud. mu muusikalisele etteastele eelnes väike paanika - appi! klaveri ees pole tooli ja kõik kohad on täis. võtsin siis oma naabri tooli kaasa ja panin tema enda toolile istuma. noja ilma koperdamata see schumanni "mälestused" (vist ainus klassikaline lugu muusikakooli ajast, mis mul veel peas on) kuidagi mööda ei saanud. loodetavasti kõik ei saanud aru ;) enne aktust jõudis ka pool ilmari uuest teosest ära vaadata (ennast massides silmata ning näha, mis sellest asjast lõpuks kokku tuli). hiljem siis pidulik lõuna (kui seda nii võib nimetada) - menüüs mulgipuder, karask ja purukook jäätisega/vahukoorega. see vanaema kook oli parem, kui vildes. pealelõunal seltsis toimunud päevateemalise kõnekoosoleku täht oli vaieldamatult vil! Tarand (K) oma muhedas eheduses rääkimas "surmahaigsuses naabrile halastussurma osutamisest" ;) parandamatu optimist see vend ;) ega se'st naabrist nii kergelt pääse ning seda mure- ja kõneainet pole mõtet naiivsusse peita. kuid teatud tervistav irooniline optimism asja juurde tundub igati eluterve. :)
siis õhtu lõpuks sai "rahvusfilmi" saatel manustatud kange annus inveri-sidruni teed meega ning jalgu kuumas vees leotatud. kõik lootuses, et see kurguvalu ei ole järjekordne angiin ja on hommikuks läinud. sest ikka kangesti tahaks sinna retke moodi üritusele minna. siinjuhul ma vist olen kangesti vastu tahtmist sunnitud tunnistama, et hommik on õhtust targem. ööd siis!