jänese matkarada on mõttetu koht. või siis olen mina liiga maakas, et mitte mõista selle ülerahvastatud kruusatee mõnu. teisalt - marek jõudis sisuliselt samale järeldusele, aga tema on ju kilulinnast (nh, jättes mainimata asjaolu, et ta on militaarlane ja käib umbes iga nädalavahetus metsas). igatahes, kui teil on tahtmine väike promenaad ette võtta, siis minge nautige tammelinna eestiaegseid villasid või karlova "agulimaju" või raadi lennuvälja lõputuid avarusi või lihtsalt mõnda metsa moodi metsa.

krabi pidu - päris stiilne üritus. liina, kes samal päeval on baktöö A peale ära kaitsnud oli (Liina, Sa oled niiiiiiiiii tegija moor!;) ), et paistnud just oma tavapärase peoerksusega silma, aga see on ka mõistetav. sellegipoolest oli fun. kui meie juba plõksima hakkame, siis läheb asi "kergelt" iroonitsemiseks kätte ära. noja korra aastas võib ju endale lubada ka öist einet tartu vingeimas rämpstoidu kantsis (st peale seda kui toidutorn ära kadus)(tegelt ei ole ma seal sees vist ülikooli ajal käinudki, see teeb oma 4 aastat).

eile sai ka antud panus eurokeskvõimu. seal samas tähe tänavas sai mõned kuud tagasi lipiku, mille peale võis suurima südamerahuga EI kirjutada. seekord siis pidi ikkagi numbri panema (mina ja numbrid - hahahaaa;) ). aga õnneks on seal numbri taga teatud persoon, kes on intelligentne tegija tõenäolislt nii siin kui sealpool tsentraalvõimust lahutavaid jõgesid ja mägesid. seekord ma siis otsustasin mitte nii konservatiiv olla, kui tavaliselt ja euronaeratavate valimistädide silme all sai kasti lennutatud sedel (siiski ilmselt piisavalt minu vaadetega klappiva) üksikkandidaadi numbriga - Strandberg. aga seni kõige sümpaatsem "valimisjaoskond" on oli ikkagi pariisis eesti saatkonnas.

aga mitte see ei olnud eilse päeva kulminatsioon. hoopis intelligentsem, sümpaatsem ja armsam oli väike chillimine shakespeare'is koos oma ac vanaemaga. kuna mul oli varem söödud pannkookidest (siiri pannkoogid on lihtsalt VAPUSTAVALT HEAD!) veel suht raske enesetunne, siis tahtsin midagi värsket ja toorest. maria leidis selleks ideaalse variandi - indrek saare juurikasalat (porgand, õun, apelsin, ohtralt rosinaid, päevalilleseemned, vist veel midagi). väääääääääääga hea asi! peale seda, kui marial oli õnnestunud ilma lusika abita oma "tagliatelle musikaalse lõhega" ära süüa ja seejuures suhteliselt tsiviliseeritud välimusega laua säilitada, arvas ta kokkuvõttes, et see oli üks väga hää roog. loomulikult kuulus asja juurde klaasike valget veini, pisut lämbe juunikuine õhk, linnavaade tartu minevasele ja tulevasele ehitustegevusele ja vabaõhukohvikus lebotavatele inimestele ning äraütlemata meeldiv jutuajamine. aitäh, Maria!