käisin (et jätkata traditsiooni ja alustada oma sissekannet selle sõnaga) karlovas õunapuid nuusutamas. see on seal üks muinasjutt. mitu tegelikult. õnne tänav on nagu üks tsaariaegne lihtsate inimeste muinasjutt. ja siis kesk-tänav on nagu anderseni maailmast kusagilt. aga pargi tänav on selline nooblim pisut, vendadelt grimmidelt midagi peenemat ehk. kahjutundega vaatad, kuidas see seal kõik vaikselt hääbub plastikakendega pornoks ja klantsitud euroks. nii meie muinasjutu(meele)d kaovad.