mait, sina?

eile vaatasin ära syrrealistide viimase etenduse. oli viimase etenduse hõnguline küll, näitlejad olid eriti hoos ja lustlikud ja tegid sürrrrealistlikke nalju, mida kivirähki tekstis pole. :) vahepeal kippus veits igavus ka peale tulema, kuna olin teksti varem lugenud. samas oli tore tõdeda, et kui teksti lugedes on äravahetamatult ilmselge, et tegemist on kivirähkiga (kogu aeg kujutad ette, kuidas ta ise seda teksti räägiks), siis lavastuses see nii kindlalt ei domineeri. ses suhtes on toompere jn mõistnud teksti lavastada selliseks, et see hakkab elama oma elu. ja see on ühe lavastuse juures minu silmis suur pluss. pluss - tore on näha, et mitte ainult no teatri näitlejad pole füüsiliselt heas vormis ;)