kuidas ma torinost kristiina sõitu vaatasin.

kuna eurosport on meil saksakeelne ja mina seda keelt väga edukalt ei mõista ning ükski prantsusekeelne kanal otseloomulikult sellist mõttetut ala, nagu murdmaasuusatamine, ei näita, siis otsustasin selle kanali pildi juurde tekitada eestikeelse kommentaari, kuulates üle neti vikerraadio olümpiaraadiot. aga häda on selles, et eurospordi otsepilt jõuab torinost siia luksemburgi mõnekümne sekundise edumaaga võrreldes sellega, mis kulub raadiohelil torinost tallinna ja sealt üle neti luksemburgi jõudmiseks. sellises spordis, kus mõnekümne sekundiga jõuab vägagi kaugele liikuda, on see heli-pildi nihe üpriski häiriv, eriti kui oma tüdruk kõige ees rühib. käib ikka pinda küll, kui näed, kuidas kristina tuleb suusavahetusse, läheb kogemata valesse boksi, saab siis oma veast aru ja astub kõrvalboksi, vahetab suusad ja kiirustab taas rajale ning jutt selle juures käib sellest, kuidas ta alles läheneb suusastadionile. lõpuks andsin alla keerasin netikanali kinni ja jälgisin lõppuheitlust saksatäpsete vaoshoitute kommentaaridega. reaalaja effekt ikkagi loeb.

pärast võitu näidati teleülekande pildis mitu korda helesinises kostüümides eestlaste punti, kes hoogsalt kõige ilusamat värvi lippe lehvitasid. algul ma ei saanud aru, et miks seal sinises massis mitu mustades ülikondades mustades prillides ja umbusaldavalt üle õla piiluvaid meest seisab. aga siis paistis sealt siniste hulgast ka üks hall pea, kes vaikselt väikest lipukest lehvitas ja siis oli asi selge. ainult et teleülekande meestel läks veel tõsi jupp aega enne, kui aru said, kes neil seal pundis seisab ja ta suurde plaani tõmbasid.

palju õnne meile. ja elsile, kes oskas täpselt selle ühe õige võistluse vaatamiseks välja valida.