tagasi. luksemburgi soojapoolses sombus. kurguvaluga. sassis toas, kodureisilt tagasi ja kaasa toodud asjade ja omakeelse-omakõlalise muusika (eesti keeled) keskel tahavad mõtted tulla. olgugi, et sel viimasel nädal oli tihedamast tihedam, pealiskaudsuse ohtu tõotav programm, oli hea, head emotsioonid. oli hea. luban, et järgmisel korral suhtlen ka. seekordsel ülevaatereisil oli vist pigem suhtlus kuhugi sissepoole, ülespoole, pealepoole, raamatutesse, mõtetesse, teatrisse, mereõhusse... nii ei jõua ava(ne)da, vabandust. ometi leiab miski ikka üles tee ja jõuab sulle kohale, poeb sisse, on olemas. ei, see ei ole nostalgia, see ei ole ka koduigatsus.

neljapäeva õhtupoolikul maandusin kallaveres, ettekavatsetult. ja tulema sealt enam ei saanud. sealt ei saa. sellest vanast majast, neist inimestest, sellest igavikulisuse puudutusest ja nii elutervest reaalsusest. aitäh.

nii jõudsingi tartusse alles reede pealelõunal, aastapäeva üritustele sisse elama. suurem osa sellest aastapäeva nädalavahetusest või õigemini poolnädalast läks minust mööda, aga aastapäevi tuleb veel. neid päevi, kus K ja T oma tõotusi jagavad, on aga ainult üks. oli südamlik ja ilus ja hea kerge olla. ja aastapäevainimeste sekka jõudsin ka veel õhtul. ning peale paaritunnist und bussi peale. ei mäletagi, et seda trt-kuressare vahet sõitmise aastatel oleks juhtunud, aga seekord ma viljandit ja kilingi-nõmmet ei näinud, tegin küll hetkeks silmad lahti kuskil pööru peal, aga ei näinud. mere lähenedes ärkas aju ellu ja praam kõigutas kerges tumesinises ristlaines mõnusalt. siis ma lihtaslt olin kodus natuke aega. oleks ju võinud pühapäeval helsingisse mälestuskontserdile minna, aga tahtsin koju. seekord siis niipidi.

ning tuligi tagasi mineku alguse aeg. ja teater. aga see viimane väärib juba eraldi postitust.