sorri, inimesed - kõik sugulased, sõbrad, tuttavad, sugulaste sõbrad ja tuttavad, sugulaste sugulased, sõprade sugulased ja tuttavad, tuttavate sõbrad ja sugulased ja kõik need kellega ma ka kasvõi ühe korra olen rääkinud ning jutu sees välja tulnud, et
õpin juurat, teie kõik, kes te leiate et oh-kui-tore-
jurist-omast-käest-võtta! - sorri, aga juristina olen ma teie kõigi jaoks kasutu friik! ma ei ole ei advokaat, notar, prokurör ega kohtunik, ega ka ministeeriumi ametnik. 4 ülikooliaasta jooksul valmistusin ma umbes 10%-ks eraõiguse seminaridest, seal kohapeal viilisin või mullitasin niisama, enamuses eraõiguse loengutes ei käinud. eesti harjutuskohut ka ei teinud. selle asemel käisin ma lutsu filosoofia loengutes (koos veel u 3-4 inimesega), kirjutasin kursusetööd millestki, millest mul halli aimugi polnud - peaasi, et on filmiga seotud, panin natuke tähele mõnes avaliku õiguse loengus, võtsin ajakirjanduse osakonnast huvitavaid loenguid, milles enamuses ei viitsind arvestust-eksamit teha ikkagi, õppisin prantsuse keelt, tegin filmiklubi ja käisin EEÜÜs, võtsin klaveritunde ja laulsin kahes kooris, olin 3 kuud etv-s praktikal, käisin 9 kuud prantsusmaal lihttöölisena "keele- ja kultuurivahetust praktiseerimas", kolmanda kursuse hullumaja-aastal tegin teldersit (ja jrgm aasta veel juhenda(si)n) ning organiseerusin (Katre eest salaja ;) ), hakkasin rahvusvahelise õiguse friigiks ja praktiseerin seda siiani. ja siis müüsin ennast maha. niiet sorri, aga ma ei vasta ühelegi standardettekujutusele juristist, õigusabi andma ei ole võimeline, olen lihtsalt vegeteeriv parasiit riigieelarvelisel õppekohal ja ühiskonnas üldse. ning praegu olen kilulinnas, vaatan aknast välja sadamale ning on hea ja sant korraga.