täna oli kuidagi elus päev. ma ei tea, kust see tuli. või siis tegelikult - need kaks päikest - see kollane asi seal ülal õues ja hellu. (#)(#) aeg-ajalt peab ikka meelde tuletama, et sellised inimesed olemas on ja kui väga vedanud meil on. tglt "vedanud" on siin vale sõna, aga seda õiget nagunii pole.

ma ei saa aru, kuidas selline vastutustundetus võimalik on, aga mul on ikka veel tunne, et selle töö kirjutamisega on veel aega küll ja küll. ma ikka produtseerin teda mõni lehekülg päevas ja kogu aeg on nagu paanika. samas see müstiline 15 aprill (jah, dekaani kt ja ma ei tea veel kelle armulikkusest 2 päeva edasi lükatud) tundub nagu mingi hoomamatu suurus, millest kõik lihtsalt räägivad (nagu inimesed räägivad ka muinasjutte või kuulujutte või poliitikajutte või muidujutte). ja see ei lähe ära. vb ongi hea. sest kui ma praegu pinnapealsusest kuhugi reaalusse kaevaks ja asju mõistusega võtma hakkaks, siis kaoks ilmselt igasugune lootus. "lootus" ei ole siin jällegi õige sõna, sest see on sama hoomamatu suurus, nagu 15 aprill, olematu.

hommikul veel käisime teaduskonna akrediteerimist õõnestamas ;) no mis seal varjata. aga imelik oli hoopis see, mida kolmanda kursuse harjutuskohtu inimesed seal rääkisid. ma vist olen liiga friik omas mullis ära, aga ma ei saa neist aru.

leidsin sahtlist ühe mullikile ja näpin seda aeg-ajalt.

aga nüüd tuleb võtta ette katre kommentaarid töö esimese peatüki toorikule. tänane audients tema juures koos uku sütitava energiaga peaks asja oluliselt edasi viima. seda va teadussekretäri oleks endiselt vaja. tänasega tuleks 2 ptk kokku soperdada ning homme tlna, rahvusraamatukogust mingitki kredibiilsust (hetkel tundub küll kretiinsusena) sinna kirjatükki otsima.