meil siin akna taga teisel pool raagus hekijäänuseid naabri aias on lumikellukesed. nad on juba päris suured, niiet pidid seal ikka juba tükk aega õlmitsema. aga mina märkasin neid alles eile hommikul kogemata. ja siis ma veel täna käisin üle mitme päeva linnas, st kaugemal kui oma lumesopases aias või raatuses süüa ostmas, ja nägin et jõel on vesi väljas ning suure rände ootuses veel viimaseid hetki laisalt logelev jää on mustavalt hõre. viimati käisin üle fortuuna silla millalgi eelmine nädal ja samal ajal keegi jalutas mööda jõge samas suunas. niimoodi see kevad tartu peal siis lähebki minust mööda. uputus võiks tulla, oleks vähemalt midagi põnevat. sry, see ei ole ihaste ja supilinna keldriomanike vastu kuidagi mõeldud. ja siis veel tiiu keksis msn-s, kuidas nad käisid eile harilaius. on ikka hea õelutseda - teate ju, kuidas see on mu lemmikkoht üldse.

menetlusõpetuse ja kriminaalmenetluse heietused kergsi sulest ei taha kuidagi peakolu sisse jõuda. eino, ta ju heietab isegi huvitavalt (üks parimaid õppejõude õigusteaduskonnas üldse), aga seda kõike saaks umbes poole lühemalt öelda. sest praegu mul tõesti ei ole selleks aega. ega ka millekski muuks, mis uksest-aknast sisse murrab. ja siis südametunnistusest välja murrab samal ajal. aga selle lühidalt ütlemisega ongi see häda, et elu aeg on harjutatud kontsentreeritult mõtlema, iva asjast välja filtreerima ja nüüd peab iga asja ümber nii palju vahtu kirjutama ning veel mulje jätma, et see kõik seal on vajalik. küllap oleks mu töö ka juba oluliselt rohkeleheküljelisem, kui ma suurt osa loetavast välja ei praagiks, kui mõttekordust. no milleks.

rahu, rahu. selleteemalist itku ja hala, igisemist ja soigumist jätkub siia veel vähemalt kaheks nädalaks. ei, see on lühike aeg. skip it.