mihkel rääkis, et väljas on miski kevad. reet ajab sama juttu. ja siis veel keegi. ma vist ka nägin seda nii palju, et panin pesud õue kuivama, esimest korda sel aastal. ega nad kuivaks ei saanud, viimase lihvi saavad ikka tubases radikakuivas soojuses. aga neid natuke õuehõnguseid on ikkagi mõnusam selga panna.
siis veel see minu tuba käib mulle närvidele. kunagi siia päike ei paista hoolimata sellest, et kahes seinas on suur aken. päike lihtsalt käib ringiga ümber maja teiselt poolt mööda ning hea ilmaga ehk viskab pisut suveõhtuseid loojuvaid kiiri voodinurka. ja mina seal voodis ju ei maga ka. no katsu siis siukses toas vaimutööd, vabandust - ajutööd teha. või kuidas seda peakski nimetama. peenelektroonika pigem - juhe on nii koos.
ja siis veel see käib ka pinda, et siin toas on nii palju asju, mõttetuid asju kaootiliselt kuhugi poetatud, seina äärtesse lükatud. see on ühtlasi hubane ja häiriv. siuke väike sodiladu. ju ma siis ei ole oma töö kirjutamises veel sellesse etappi jõudnud, et suudaks end sellest välja lülitada. või siis et lihtsalt koristaks ära ja viskaks pooled mõttetud asjad minema. aga luukeresid mul siin ei ole, sest kappe ka ei ole.
ja siis mu tool on ka paha. üldse ei inspireeri.
aga klassikaraadio on hea ja mul on nii kahju, et ei saa korraga litrit, deltat, helikaja, ideaalmaastikke jne kuulata ja rahvusvahelise kohtu jurisdiktsiooni poliitilisusest kirjutada. aga fantaasiat ja muid valdavalt mitte-jutusaateid saab.
pea nüüd valutab sellest suure reede telderdamisest ja magamisemadrats seal riiulite juures kutsub.
ah jaa, hullumajapeost olid mõned pildid ka, aga need läksid otse asjaosalistele endale. hullumajas amneesias antud lubadusi ei pea ehk pidama. aitab ka. ööd.