Juhuslikkus on
muutumas lumekihiks
ja uinuvail aastail julgust
on panna vaikima igi-
aegade kangaspuude
klõbin ja klibin.
(F.G.Lorca)

ma tean, et see ei ole hea mõte, aga lugemisel on Lorca mu kätes on tuli. toa ukse taga käib mingi sebimine, mingi rahvas pidas siin öösel miskit pidu ja on täna ka veel rõõmsad ja lõbusad ja ma ei saa sellest üldse aru ja ma ei taha, et siin üldse kedagi oleks ja see jägamatus käib pinda ja klassikaraadiot ei leia ma üles selle õige koha pealt. ja eileõhtuses aastavahetamise seltskonnas oli kõrgestiharitud ja veel kõrgemini haritud juristide kontsentratsioon... kõrge (mina sellesse statistikapunkti, loomulikult, ei panustanud). aga mitte see ei olnud oluline. ja kõik muusika käib täna pinda, nagu head muusikat ei olekski olemas. ja üleüldse te ei peaks praegu seda siin lugema. ning siis veel tuleb vaim valmis panna järgnevaks kuuks ajaks saabuvaks laviiniks hala ja soigumist teemal eksamid, baktöö (õigemini selle puudumine), tü ülemõistusekäiv bürokraatia, telders teatud mõttes ka. võõõeeeeehhhhh.

aga ma pole nii tänamatu, et jätta mainimata armsad sõbrad ja sugulased, kelle seltskonna nautimiseks viimasel paaril päeval sai läbitud marsruut kuressaare-trt-kehra-tln-trt. eks need ise teavad, kes ennast nüüd puudutatuna tundma pidid :)

ja nüüd põgeneme siit ahistavast toast. sulalägastesse tänavatesse ja lorca tekstidesse ain kaalepi eestinduste kaudu.

Kuula, mu poeg, seda vaikust,
see on lainetav vaikus,
vaikus,
kuhu libisevad orud ja kajad,
ja mis painutab pea
maha.