ema soovis mulle enne kontserti sügavat elamust. täide läks see soov. ralph vaughn williamsi teosed olid tõeliselt meeliülendavad. ja filharmoonia kammerkoor näitas üles tõelist meisterlikkust, kus forted koos ERSOga kõlasid nagu sajahäälelise koori forted. kuid mis veelgi tasetnäitavam: ka pianod olid täis selle sama suurusjärgu koosseisu pinget. orkester suutis ka asjad suuremate kaladeta ära mängida. Fauré requiemis oli viiulitele küll suurimaks katsumuseks rambivalguse uinutavas soojuses ning tshellode ja altide mahedas toonis mitte tegevusetuks muutuda ja magama jääda, mis enamusel ka suht hästi õnnestus. piinlikke momente oli ka, publiku poolelt, kui nad järjekindlalt valedes kohtades plaksutasid ja mitte ühe korra. vaata siis dirigendi ja solisti piinlikku muiet ja peanoogutusi. samas positiivne on asja juures see, et ilmselt oli sinna tulnud n-ö laiapõhjaline publik. ja see oli seda väärt, küll ja veel.