tuleb mõningase piinlikkusega tunnistada, et käisin üleeile esimest korda kuressaare linnateatris. õigupoolest olen selles majas kaks korda varem ka käinud - kooriga laulmas, kui olid vaid betoonseinad ja sügavikku haigutava auguga lavajupp, ning hamleti-filmi tegemise aegu tagaruumides, kui miskipärast asus kostüümiladu paar päeva seal ühes garderoobis. aga töövalmis teatrisaalis ja eesti seltsi aegse sisekujunuduse ilmel taastatud fuajeesaalides polnud varem käinud. nüüd on siis see linnuke ka kirjas.

ah jaa. tükk oli kits viiuli ja õngega.