Ühel augustikuu hommikul, kaheksa aasta eest, istus ta tõusva päikse kuma varjus külmal betoontrepil. Pärast hommiku-/õhtusööki. Teekruus käes, põlved koos. Roheliseks võõbatud posti toel. Vastas ootamatule kõnetajale: "Parem üksi üksi kui üksi inimeste seas." Ja läks varsti magama. Ta ei teadnud siis, mida need sõnad tähendavad. Ja kaheksa aasta pärast vaatab ta nende tähenduse taas ümber.