dédoublement philosophique

2010-12-31T00:42:00.000+02:00

Kultuuripealinna avamine. Ühes teises linnas. Ühel teisel aastal.

2010-07-19T00:27:00.003+03:00

Selline see elu siin kodutänavas.

Avishai Cohen - Shalom Aleichem

2010-05-16T19:59:00.000+03:00

Avishai Cohen- Shalom

2010-05-16T19:22:00.000+03:00

2010-05-02T14:46:00.002+03:00

Por la blanda arena que lame el mar
su pequeña huella no vuelve más,
un sendero solo de pena y silencio llegó
hasta el agua profunda.
Un sendero solo de penas mudas llegó
hasta la espuma.

Sabe Dios que angustia te acompañó
qué dolores viejos calló tu voz
para recostarte arrullada en el canto
de las caracolas marinas.
La canción que canta en el fondo oscuro del mar
la caracola.

Te vas Alfonsina con tu soledad,
¿qué poemas nuevos fuiste a buscar?
Una voz antigua de viento y de sal
te requiebra el alma y la está llevando
y te vas hacia allá como en sueños,
dormida, Alfonsina, vestida de mar.

Cinco sirenitas te llevarán
por caminos de algas y de coral
y fosforescentes caballos marinos harán
una ronda a tu lado.
Y los habitantes del agua van a jugar
pronto a tu lado.

Bájame la lámpara un poco más,
déjame que duerma nodriza en paz
y si llama él no le digas que estoy
dile que Alfonsina no vuelve.
Y si llama él no le digas nunca que estoy,
di que me he ido.

(Félix Luna - Ariel Ramírez)
(un homenaje a la poetisa argentina Alfonsina Storni)

2010-04-15T17:58:00.004+03:00

Nädalavahetusest Stockholmis üks teaser: "Face to Face" (vt allpool). Imeline muusika! Luksi ja Brüsseli rahvale teadmiseks, et duo järgmised kontserdid seal kandis on mai kuus. Plaate saab osta igal ajal Pascal Schumacheri ja/või Jef Neve kodulehtede kaudu (seal on ka mõned lood plaadilt täispikkuses kuulamiseks). Kontserdikava on veel tunduvalt mitmekesisem. Värske sõõm kevadist õhku!

Pascal Schumacher & Jef Neve, Face to Face - teaser (ENJA Records 2010)

2010-04-15T17:57:00.000+03:00

2010-01-11T21:22:00.002+02:00

Luksemburg ei lase end unustada. Sain täna linna kommunaalametilt kirja, milles deklareeritakse, et mul on maksmata elektriarve 2006. aasta septembri-detsembri eest. Huvitav, et nad seda kolm aasta hiljem avastavad. Luksist ära kolides hoidsin just nimelt kommunaalarvete jaoks sealse pangakonto veel kuni mai kuuni alles ja oma teada maksin kõik asjad ära. Katsu nüüd tõestada! Ja ühtegi meiliaadressi neil loomulikult pole, nii et telefoniarve - palju õnne. Helgem külg tundub asjal ka olevat - intressi pole juurde lisatud. Kolme aasta eest võiks seda päris palju olla.

2010-01-02T17:16:00.003+02:00

Uusaastaöö šokolaadikook
250 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)
150 g võid
4 muna
150 g suhkrut
80 g jahu
ühe apelsini riivitud koor
0,5 tl jahvatatud musta pipart

Sulata veevannis šokolaad ja või. Vahusta munad suhkruga ja lisa jahu. Sega hulka sulatatud šokolaadi-või segu. Riivi ühe apelsini koor (ära unusta apelsini enne korralikult kuuma veega pesta!) ja sega taignasse ning lisa pipar. Küpseta ümaras vormis 180 kraadi juures 16 minutit.

2009-12-02T23:29:00.000+02:00

Nägin just festivali kõige paremat filmi. Ei ole vaja festivali ülejäänud nelja päeva lõppu ära oodata, et seda teada.

2009-11-21T23:55:00.000+02:00

Muster

2009-11-20T17:33:00.004+02:00

PÖFF on alanud! "Seep teeb pimedaks, vaata parem filme!"

Sel aastal ma ametlikku blogi ei kirjuta, vaid tegelen külalistega.

Kõigile varasemate aastate kurtjatele, kes arvavad, et PÖFF on ainult masekafilmid niigi masendaval pimedal ajal, soovitan PÖFFi uut alaprogrammi PÖFFi vitamiinilaks elurõõmust pakatavate filmidega. :)

2009-11-09T23:58:00.000+02:00

ümber vaatamise aeg

2009-04-29T23:48:00.001+03:00

À plus!

2009-04-29T23:44:00.001+03:00

Tallinna Rahvaülikoolis on kuni 15. maini ülal selleaastase fotokursuse lõpetanute ja fotoklubi liikmete näitus. Minu materjal sai UMBES selline.

2009-04-16T19:59:00.002+03:00

Kevad hakkab ka linna jõudma. Nägin täna esimest õitsvat võilille, Raua tänava sauna vundamendi ääres. Kesklinna Musumäe krookused on õieli juba üle nädala. Meiegi räpases aias on mõned lumikellukesed. Esimest liblikat nägin üle-eelmisel ühapäeval Skåne bastioni juures, kollane oli.

2009-04-04T14:48:00.002+03:00

Siimeoni ja Hanna

2009-04-04T14:33:00.001+03:00

sepa

2009-04-01T23:56:00.001+03:00

muster

2009-03-27T00:20:00.000+02:00

maalikunst

2009-03-26T23:57:00.003+02:00

Loetelu tänastest kaubanduslikest tehingutest. Soetasin omale lõunasöögi Mercados, kolm trammipiletit, panoraamülesvõtte oma hammastest, kaks raamatut ("Aeg antud elada, aeg antud surra", "Kollane vihm"), ühe šokolaadi pistise jaoks, ühe tassi rohelist teed ja kolm väga-väga ilusat asja kuue revääril kandmiseks. Ainult väljaminekud.

Eelmisel nädalal tabasin end mõttelt, et viimasel ajal teatrile kulutatud rahast hakkab kahju. Miks ma maksan jälle paarsada krooni ja saan taas vastu seda tavalist sousti. Palju seda tavalist sousti peab vaatama, et saaks aru, millised on tõeliselt head asjad? Või kas ikka peab. Paar positiivset erandit on siiski ka. Miskipärast on nii, et need on kas päris tasuta kätte tulnud või siis üsna sümboolse raha eest nähtud. Ei, seoseid ma siin ei otsi.

Loen korraga Tammsaaret ja Lindgreni (Astrid Lindgreni).

2009-03-04T23:02:00.002+02:00

Teatrimärkmed. Meeletu (Klemets. Lt). Phaeton (Kirs. Noorte teatritehas). Bulgakoff (Kasterpalu. Dr). Metspart (Vihmar. Dr). Naeruväärsed eputised; Pidu (Comédie Francaise). Sada aastat... (Toompere jr. Vm). Loss (Toompere jr. Vm). Eesti matus (Pedajas. Dr). Midagi vist ununes. Palju on puudu.

2009-03-04T22:21:00.003+02:00

Vahel on nii, et laenatud dvd-lt seepi vaadates, kümneid kordi läbitud tänaval kõndides, kohvikutoolis istudes, kirjandusklassikast koduseid kangelasi nähes, lapsepõlves üksnes (ema hääles) kuuldud raamatut lugedes, libedal pargiteel püsti jäämiseks saapakontsi pehmesse sulalumme surudes, tee parkainest igaveseks määrdunud kruusist vürtsist kakaod rüübates, äsja soetatud korvi õlitades, põrandalampi seina poole väänates, poolmärgi puid ahjusuhu susades, hapneva leivataina mullitamist silmitsedes, märja käega puitpidemega ukselinki puutudes, visuaalsete kujutiste kompositsiooni köögi laual katsetades, netialbumeid sirvides... Jne poeetikas... Ma, muidugi, liialdan. Vaid paaris neist hetkedest tekib vahel tunne, et mitte ei mõista, kuidas see ikka nii on, et sa selliseks saanud oled. Tekib mingi link, ajasild ühe hetkega kusagilt kaugelt (ajaliselt kaugelt või mõtete kuhja taha jäänud kaugelt). Sild kahe justkui iseseisvat tähendust mitteomava hetke vahel. Aga see sild paneb mingid asjad paika, avab uue perspektiivi. Seda ei saanudki varem olla. Ja hetk hiljem on kogu lummus kadunud. Vahel jääb tundmus millestki, mis justkui tundus tohutult oluline, aga enam ei saa aru, miks. Umbes selline tunne nagu siis, kui püüad hommikul ärgates meelde tuletada unenägu, mis just äsja oli nii reaalne ja nii maailmavalgustav või siis teistpidi vastamata küsimuste vaeva tekitav, aga ei suuda uuesti kujutlusse valada. See võib olla mõni neist sind defineerivatest hetkedest. Või mitte. Mis koht on selles sinul endal ja mis koht sind ümbritsevatel? Sa ei saa seda teada. Ja sa ei saa seda teistele selgeks teha. Õigupoolest ei olegi kellelgi peale sinu sellega asja. See on vaid sinu tundmus. Isegi kui trots sellega leppimise vastu aeg-ajalt endast märki annab. Ka mõnel neist samadest hetkedest. Ja siis sa lihtsalt paned segast. Et oleks peaaegu hea olla. Ja need, kes on sind võib-olla pahandanud, mõistaks seda samasuguse segase panemisena ka siis, kui räägiksid omaarust selget keelt.

2009-03-04T21:07:00.002+02:00

Tänavuste Europarlamendi valimiste temaatika ajakirjanduses käsitlemisest jääb mulje nagu oleks ELi esindusorganisse valituks osutumine karistus - kõige suurema valimislubaduse võib kokku võtta sõnadega: "Luban, et kui mind valitakse, siis ma tõesti lähen seda karmi karistust kandma!"

2009-02-20T15:56:00.003+02:00

Esimene valguse näpuharjutus fotokursuselt.
Poseeris Mann. Valgusteid hoidis Piret, assisteeris Karla.
Valgust andsid põrandalamp (60W), laualamp (halogeen),
seinalamp (60W). Jäädvustas Nikon D50.

2009-02-01T14:07:00.001+02:00

"Wargamäe Wabariik" tuleb ka sel suvel! Linnateatri suvelavastus Tammsaare mail, etendused 4.-27. juunil 2009.

2009-01-24T18:51:00.000+02:00

Phaeton. Unt/Kirs. Noorte Teatritehas. Tartus. Uuesti vaadata!

2009-01-04T17:43:00.001+02:00

d says:
kuidas sa mõistad mõistet "kunsti autonoomsus"?

[ m ] says:
ma nägin täna novaluxi poes linnar priimäge. see ongi kunsti autonoomsus!

2008-12-27T19:55:00.000+02:00

Talveöö unenägu Tallinna Linnateatris. 28.-30. detsember.

2008-12-25T19:17:00.001+02:00

Staap asus ümber kalurikülla Põhja-Eesti rannikul.

2008-12-17T01:54:00.000+02:00

Kui olin väike, oli meil helehall (hiljem helesinine) Zapakas. Ükskord sõitsime emaga koos sellega linnast koju ja jäime Kellamäe ringil teele. Zapakatel oli gaasipedaalil omapärane süsteem, kus mingi hoob oli selle külge poldi ja mutri abil kinnitatud ja see kippus sealt vahel lahti tulema, nii et vajuta gaasi palju tahad, auto edasi ei lähe. Ja tookord see polt sealt lahti tuligi. Ema pidas siis ühe auto kinni ja keegi lahke mees parandas selle väikse vea ära ning me saime rõõmsalt koju sõita. Vaatades seda meest gaasipedaali kallal mutrivõtmetega toimetamas mõtlesin, et kui suureks saan, siis õpin vähemasti nii palju seda autode remondivärki, et ma vähemasti teele ei jää.

Ega pole õppinud küll. Päris teele pole ka juhust jääda olnud. Aga ratta vahetasin ära. Üleeile koju jõudes kuulsin, et kapoti juures miski visiseb. Läksin vaatama - kumm täitsa tühi, juba peaaegu velje peal. Natuke aega veel visises ja oligi õhk otsas. Pimedas ei viitsinud jändama hakata, aga hommikul panin kodused teksad jalga, töökindad kätte ning otsisin pagasiruumist vajaliku varustuse välja. Klotsid tagumiste rataste alla sai õunapuu alt ehitusprahi hunnikust. Jõudu läks vaja rohkem, kui ma arvasin, aga alla anda ju ei saanud. Suvekummiga (seejuures päris olematu mustriga suvekummiga) tagavararatas sai alla ja teine parandusse viidud.

Moraal on hoopiski see, et M.O.T.T - autod on nuhtlus. See kõik juhtus esimesel päeval, kui venna auto oma kätte sain.

2008-12-13T14:17:00.002+02:00

PÖFFi kokkuvõte. Vaatasin 17 filmi. Ajalises järjekorras:
Olen alati tahtnud Gängster olla
See on vaba maailm
Suudlustest, stringidest ja sõprusest (kõige halvem!)
Unenäost ärkamine
Katõn
Rahutu
Hiljem
Fermati tuba
Kabuli laps
Metsik põld
Vaikne valgus
Jumaldamine
Suvetunnid
Lorna vaikimine
Humboldti maa
Jumalad
Aeg antud surra (kõige parem!)

Otsus panustada kvantiteedi asemel kvaliteedile - vaadata mitte üle kahe filmi päevas - õigustas end igati. Üldise tendentsina tundus sel aastal olevat vähem neid psühhodiipe masekafilme ja veidi rohkemates filmides positiivset programmi. Festivali ajal jooksvalt blogi kirjutamine on pagana raske, midagi ei jõua läbi seedida, kohe tuleb uus asi peale. Mitmed eeldatavasti väga head asjad jäid nägemata sellepärast, et nende Tallinnas linastumise ajal olin ma Tartus ja vastupidi.

2008-12-11T13:42:00.000+02:00

hüpnoos

2008-12-04T01:39:00.001+02:00

Tänases Päevalehes teatab Ansip, et krooni devalveerimine on võimatu. See teeb mindi pehmelt öelde murelikuks. Sest miskipärast kipub nii olema, et kui Ansip mingite kategooriliste väidetega ajakirjanduses esineb, siis mõne aja pärast saab see juhtubki , aga täpselt vastupidises suunas. Nii teatas peaminister veidi enam kui aasta eest kindla veendumusega, et majanduslangus ei ole mingil juhul võimalik. Või et riigieelarve defitsiiti laskmisele ei ole võimalik isegi kunagi mõelda. Karta on, et ligikaudu aasta pärast ehivad ajalehtede esikülgi suured pealkirjad krooni devalveerimisest. Mineviku vormis.

2008-11-30T00:41:00.000+02:00

Ka sel aastal kirjutan ma PÖFFi muljeid siin. Lisaks on ajutiselt vaja olla KT ühel juhtival positsioonil, tähistada ülikooli aastapäeva ning teha hoolega tööd.

2008-11-24T23:47:00.002+02:00

Käisin esikal. Kõige tähtsam on välja mõelda, mis on kõige tähtsam. Igaüks endale. Ma pole päris kindel, kas nad seda kõik teavad, aga igatahes on näha, et need noored on teatri olemuse ja teatris olemise üle mõelnud ja pisut teisiti, kui võib-olla "klassikalise" lava(ka)koolituse käigus tavaks. Lavalt tulvanud energia oli sütitav. See on mängu ilu, millega nad teevad silmad ette enamikule professionaalidele (tähenduses palgalistele). Ja ma ei pea silmas pelgalt nooruslikku entusiasmi. Vähemasti mingis vormis näib Hermaküla traditsioon elavat ja see on tähtis. Aga kõige tähtsam, et mitte see kui asi iseeneses.

Lähen teist koosseisu ka vaatama.

2008-11-18T23:53:00.000+02:00

üks kuulamist väärt mäng. see ei ole sigina-sagina taustaks kuulamiseks.

2008-11-18T13:05:00.000+02:00

Milline demagoogia - näilise osalusdemokraatiaga legitimeeritakse vaikimisi "heaks kiidetud" valikud. Ehk et kui finantsidega kipub asi kitsaks ja mingid projektid tuleb (võib-olla ajutiselt) külmutada, siis eelvalikuga otsustatakse kõige totramad asjad kinni maksta ning korraldatakse seejärel küsitlus, millega justkui antakse inimestele võimalus kaasa rääkida. Jutt on mõistagi kultuurikatlast, linnateatri suurest saalist ja Kalevipoja-ainelisest monstrumist. Meenutab kangesti ühte teist riiki ja korda, millega isad valitsejad oma alamaid "teenivad".

2008-11-11T11:48:00.001+02:00

It was like the eternal 59th second when it becomes a minute and then looks kind of sheepish.

R.B.

2008-11-08T13:46:00.001+02:00

Oli üks klaver. Pimedas toas, ukse taga. Kaas kutsuvalt avatud. Läksin juurde ja hakkasin mängima, mõtlemata, kes kõrvaltoas seda õudust kuulevad. Sattusin mingisse teise dimensiooni. Ei saandki täpselt aru, kui palju tulenes õudus sellest, et pill oli totaalselt häälest ära, või minu puudulikust mänguoskusest või mitte väga adekvaatsest konditsioonist. Igatahes ei tulnud osade klahvide alt üldse selline hääl, nagu mu sõrmed ja kõrvad harjunud on. Kõige absurdim oli see, et mängisin vaimuliku sisuga lauluviise (ühe erandiga), mis erinevatest aegadest näppudesse jäänud. Hirmus. Ja...

Olen oma Rahmaninovi vesprite plaadi ära kaotanud. Tuleb leppida etüüd-piltide ja prelüüdide kogumikuga. Tšellosonaat on ka õnneks alles. Üks mu esimesi armastusi.

2008-11-07T19:18:00.000+02:00

Vahel tahaks lihtsalt olla.
Sõnatult.
Et ei peaks midagi seletama.
Ega tekiks tahtmist saada võimatut -
sõnu tagasi võtta.

2008-11-04T22:53:00.000+02:00

Kõndisin eile kella 12 paiku konvendist kodu poole, presidendivalimiste mõtetes, ja nägin Kalevi tänaval rebast üle tee jooksmas. Äkki ikka oli kass või mingi muu loom, mõtlesin. Aga ei, ma olen ju maal üles kasvanud, ma ikka teen rebasel ja kassil-koeral vahet. Igaks juhuks pagesin teisele poole tänavat - kui rebane on linnas, siis on esimene mõte - äkki on marutaudis. Mõtlesin isegi kuhugi helistada, aga ükski asjakohane telefoninumber ei tulnud meelde. Ja kes see usuks, et keset ööd lippab Kalevi tänaval rebane?

Täna õhtul tund aega planeeritust pikemaks veninud Andres Noormetsa ja Madis Kolgi loengust tulles avastasin, et kaubahalli vastas on üks maja, mida ma pole kunagi varem näinud. Muidugi olen sealt iga päev mitu korda mööda kõndinud, aga näinud pole. Värviliste klaasidega rõdud ja valgustatud sirged aknaread. Üsna ilus maja isegi.

2008-11-04T12:07:00.000+02:00

Et kui oled rüganud kolm aastat kahes erinevas top kolme kuuluvas fancy’s advokaadibüroos või teinud maailmamainega väljamaa ülikoolis järjest kolm akadeemilist kraadi või läinud rahvusvahelisse suurkorporatsiooni praktikale ja tõusnud hea õnne läbi kohe ühe suurriigi filiaali bossi asetäitja isiklikuks assistendiks või läinud ajutiseks euroametnikuks ja siis seal poole aasta kaupa lepingut pikendades mõne voliniku büroos pabereid ühest kuhjast teise tõstes Eesti asja ajanud või oled mõnes ministeeriumis paar aastat ministrile jutupunkte ja väljamaakeelseid kõnesid kirjutanud, et siis on sul lubatud olla kõige ja kõigi suhtes mõõtmatult küüniline. Palju õnne – oled saavutanud legitiimsuse see kõik mürgiselt irooniat pritsides põrgu saata! Et kõik on mõttetu saast ja su positsioon lubab sul seda avalikult välja öelda. Su veidi vähemad vennad saatusekaaslased vaatavad Sind võib-olla hämmeldusega, viskavad korterilaenule ja autoliisingule mõeldes üleüldise edukultusega kokkukäiva põlastava märkuse. Ning imetlevad ja kahjatsevad salaja. Igal juhul oled auga välja teeninud positsiooni teha mitte midagi ja seda kõike, kaasaarvatud iseennast ja oma teguviisi küünilistesse arvamusavaldustesse, võib-olla ka alkoholi ja elupõletamisse uputada. Aga mis siis, kui sa saad sellest kõigest juba varem aru? Oled enne neid legitimeerivaid rabelusetappe samale äratundmisele jõudnud? Väljendad kogu seda sama saasta, lihtsalt kõnepruuk ei ole nii kantseliitlik ja/või sofistikeeritud. Siis oled lihtsalt harimatu ülbik ja luuser. Kui mõni sellest esmapilgul aru ei saa ja küsib, et oot sa tegelikult oled ju mingi tegija, lihtsalt tagasihoidlik, siis parandad ta vea tunnistades, et sa pole mitte keegi. Ja näed pettumuse ja heal juhul tahtmatu põlguse varju üle küsija näo libisemas. Kellel on lubatud küüniline olla?

2008-11-03T15:51:00.000+02:00

Kultuuri künnisel. Luule elust enesest.
Olen ise samal liinil lugematu arv kordi sõitnud. Ja jätnud praami peal, Pärnus või Viljandis bussist mõneks ajaks väljudes oma asjad sinna umbes sellise mõttega, et kes neid asju ikka tahab, siin liinil sõidavad ju ainult omad. Naiivitar olen muidugi.

2008-10-31T18:10:00.000+02:00

Selg on haige. Sügis ju. Kehahoid on kange nagu podagrahaigel vanuril. Sellest hoolimata käisin päeval Pirital ja Meriväljal rattaga sõitmas. Keerasin villase salli ümber kere, tõmbasin jope peale ja läksin. Tagasi sõites oli jõhker vastutuul. Nagu ikka.

Ahi on köetud ja tuba soe. Kõditav on vaadata akna taga neid pajuoksi, mida tuul nõnda sakutab. Mõnus on niimoodi üksi kodus olla. Teades, et nii see ei jää.

Homme tuleb kalendris lehte keerata. Ja õhtul võetakse septembrialguse festival kokku, tagasivaateliselt ja edasivaateliselt.

2008-10-24T19:25:00.000+03:00

Nii. Dushi all käidud. Meik tehtud. Isegi küüned lakitud, kleidga toon-toonis. Juuksed kuivatatud. Nüüd jääb üle vaid soeng kiirelt pähe keerata ning siis saabub tõehetk - kas kahe kuu eest ostetud kleit üldse läheb veel selga? See oli juba siis üsna kehasse, aga vahepal olen paari kilo jagu talvist polstrit taljele hoolsalt kogunud. Kingad tarvis ka seltsi võtta.

2008-10-23T12:28:00.001+03:00

Eelmise teema jätkuks. Ostsin ajakirja Maja viimase numbri ka, mis miljöö teemale pühendatud. Midagi väga asjalikku sealt kahjuks lugeda polnud. Eriti mõttetu oli intervjuu Kuressaare endise linnaarhitektiga, kes on minu silmis seal miljöö hoidmisele ja väärtustamisele mitmekordse karuteene teinud.

Suure osa ajakirja pinnast võtavad enda alla (promo)pildid raamatust "Väikeste majade Haapsalu", kusjuures paradoksaalsel kombel on need fotod ajakirjas oluliselt parema kvaliteediga, kui reklaamitavas raamatus. Ilusad pildid.

Ajakirjast inspireerituna jalutasin eile Hinnalinna sinna ehitatud uut lasteaeda vaatama. End lapsekingadesse kujutledes ei tekkinud väljaspoolt vaadates küll soovi sinna majja mängima ja oma "tööpäevi" mööda saatma minna. Aga tänapäeva lastel on ilmselt teistsugused kingad ka.

2008-10-22T23:22:00.001+03:00

Soetasin omale sellise raamatu. "Tallinna maja. Hoonetüübi areng ja säästev uuendamine". Vihiku mõõtu väljaanne Kultuuriväärtuste Ametilt. Annab ülevaate Tallinna maja tüüpi hoonete kujunemisest, koos piltide ja joonistega. Samuti on lisatud praktilisi nõuandeid seda tüüpi majade korrashoiuks ja renoveerimiseks. Tarvilik lugemine kõigile, kes seda tüüpi majades elavad. Selliseid inimesi peaks Tallinnas olema palju. Kõige huvitavam Tallinna maja tüüpi maja lammutati sel aastal maha (Pärnu mnt ja Alevi tn nurgal oli erandliku nurgalahendusega maja).

2008-10-08T15:22:00.000+03:00

Sellest et ma tahtsin lennutada lohet, ilm ent oli... Ilm ei olnud tuuletu. Vastupidi. Käisime pühapäeval Stromkal lohet lennutamas ja turnimispuudel ronimas. Tuul oli vali ja rahvast vähe. Mõnus.

2008-10-01T23:15:00.000+03:00

Sattusin esmaspäeval pooljuhuslikult kinno. Ja sain vapustuse. Nii nagu seda minuga kinos juba aastaid pole juhtunud. N. Mihhalkovi "12". Jookseb veel praegu Sõpruses.

2008-09-21T16:21:00.002+03:00

Veel teatrit. Lihtsalt mälu mõttes. "Tõde ja õigus. Teine osa" (Linnateater, lav: E. Nüganen). "Kuidas ma õppisin sõitma" (Linnateater, lav: A. Prosa). "Lärmab ja veiderdab" (Vanemuine, lav: R. Baskin). "Endspiel" (Tartu Uus Teater, lav: I. Põllu).

2008-09-20T15:35:00.002+03:00

Unt! festivalist kokkuvõttes, kvantitatiivselt.
- Öös on asju - festivali avapidu
- Loevad. "See maailm või teine" (Undi esimene näidend. Loevad Maarja Mitt, Kristel Leesmend, Mait Joorits, Artur Tedremägi, Mikk Jürjens, Tõnn Lamp, Hannes Kaljujärv ja Raivo Adlas. Juhendab Lauri Lagle)
- Romeo ja Julia (Vanemuine 2004. Autor A. Kivirähk, lavastaja M. Unt)
- Loevad. "Meie, näitlejad ja kirjanikud" (Maria Lee Liivaku kirjutatud kollaaž Undi tekstidest. Loevad Kersti Heinloo, Tõnn Lamp, Markus Luik, Veiko Tubin ja Maria Lee Liivak. Juhendab Lauri Lagle)
- "Helene, Marion ja Felix" (Noorsooteater 1990. Autor ja lavastaja M. Unt)
- "Vaimude tund Jannseni tänaval" (Endla 1984. Autor ja lavastaja M. Unt)
- Konverents "Looja. Eetika. Mäng" (kahel päeval)
- "Majahoidja" (Rakvere Teater 2001. Autor H. Pinter, lavastaja M. Unt)
- "Tütarlaps ja surm" (Draamateater 2005. Autor A. Dorfman, lavastaja M. Unt)
- "Stiil" (Von Krahl 2003. Videolt. Autor ja lavastaja M. Unt)
- Näitus NATTIUM (3,5 h valvamist ja videote vaatamist)
- "Good bye, baby" (Undi disko kahes vaatuses, festivali lõpetamine)
- Õhtuti festivaliklubi
- Vabatahtlike igat sorti rakendused

2008-09-16T13:37:00.000+03:00

Eelmise teema jätkuks. Milles ikkagi seisneb Uku Uusbergi lavastuste fenomen? Mina sellele vastust ei tea. Ja üksnes kolme lavastust näinuna ei ole üldistuste tegemine ehk ka eriti pädev. Aga ma tean, et neis on oma fenomen. Need ei ole täiuslikud. Aga nad on ausad. Või vähemasti tunduvad ausad. Täiuslikkuse ideaali võrdluseks tuuakse mõnikord Antiik-Kreeka arhitektuuri ja skulptuuri. Täiuslik silmailu. Aga kui hakata lähemalt vaatama mõne antiikse templi varemeid või skulptuuri ja nende proportsioone mõõta, siis selgub, et nende mõõdud ei ole täiuslikud. Ebatäiuslikkus on neisse teadlikult sisse komponeeritud, et inimsilma võimed näeksid neid täiuslikena. Vahest on meistri käes võimalik sellist näilist täiuslikkust luua ka teadlikult komponeerimata.

Ma ei väida, et Uku lavastused näivad täiuslikud. Aga mingi paralleel võiks siin ju olla. Nii nagu ei ole ühelgi kaasaegsel kunstnikul õnnestunud järgi teha Antiik-Kreeka arhitektuuri või skpultuuri, olgu ta tehnilised oskused ja vahendid kui arenenud tahes, nii ei või ka täpselt teada, mis toimub mis tahes ajastul tegutseva kunstniku peas, hinges ja vaimus sel hetkel, kui ta loob. Loob uue maailma. Ja kuni ta teeb seda iseenda ja oma kaasteeliste suhtes ausaks jäädes, leidub alati inimesi, kes sellesse maailma passivad.

2008-09-15T23:30:00.002+03:00

Kaks katarsist

Uku, kui Sa selle leiad, siis tea, et see on tunnustus Sulle! Saamatult sõnadesse seatud, kuid ausalt mõeldud. "Head ööd, vend". Eelviimane etendus. Kaalusin laupäeva ja pühapäeva õhtu vahel, kuid ostsin pileti eelviimasele etendusele, et jätta endale igaks juhuks varuks võimalus minna seda veel üks kord vaatama. Läksin etendusele läbi imbununa Undi festivalist ja muust teatrist ning teadmisega, et olen kord sellelt lavastuselt juba vapustada saanud. Aga see etendus leidis mu täiesti üles, viis ära kogu väsimuse ja vapustas jälle. Kohe Richardi painaja alguses. Mõistagi oli selles suur osa muusikal (Jaga Jazzist), kuid asja tuum oli ikkagi näitlejas. Vähemasti saalis istudes jäi mulje, et näitlejale on antud just täpselt see lähe, millest ta ise tahab minna ja jõuda ja teostada oma enda ja seejuures ka lavastaja teatriideaali - mängida. Mängida nii nagu kogu kätteõpitud tehnika võimaldab, unustades seejuures kogu selle tehnika. Seda pole vaja. Teatrikoolilikud etüüdid ja sisenaljad mõjuvad eluterve (enese)irooniana, mis ei lase kogu lool liialt läägeks ja ühte suunda kapseldunuks muutuda. Kartus, et pinge võib langeda, kui algus nii võimsalt kohale jõuab, õnneks ei realiseerunud. Tõeline kulminatsioon saabus siis, kui näitlejate lauluga ühines publiku tagumistes ridades koor. See variant toimis vist isegi paremini, kui varasem publikutribüüni alt laulmine. Neil hetkedel lihtsalt istud ja vaatad ja mõtled hämmeldusega banaalselt "Ooooo!" Ja enam ei olegi midagi lisada. Koju minna ei suuda ja kõrtsis istuda ka ei suuda. Järgmisel päeval uuesti vaatama minna ka ei suuda, elamuse limiit on mõneks ajaks ületatud.

Seda viimast siiski mitte päriselt. See selgus järgmisel õhtul Kadriorust Pirita muulile ja tagasi jalutades...

"Vahepeatusest"... ei ole midagi kirjutada. Võib-olla kunagi rääkida. Võib-olla lihtsalt ääremärkuse korras, et see oli lõppenud suve konkurentsitult võimsaim teatrielamus.

Uku, ära mine kompromissidele!

Maarja

2008-09-15T23:15:00.001+03:00

Ma ei saa aru, mis ilmas toimub. See on ühtaegu hirmutav ja kummastav. Aukartust tekitav. Ja ma päris täpselt ei saa aru, kes ja/või mis seda aukartust väärt on. Väärt inimesi on meie ümber. Teadku nad, et nad on väärt, väga. Ja ärgu mõistku mind vääriti. Kuidas teha nii, et seda kõike mitte käest lasta? Algus on vist tehtud.

2008-09-11T22:30:00.000+03:00

Festival on läbi. Elagu festival! Aasta pärast Balti teatri festival OmaDraama.

2008-09-04T01:03:00.001+03:00

Unt! tuleb! Ehk et üleaastati toimuva Draama festivali vahefestival on sel aastal pühendatud Mati Undile. 5.-10. septembrini Tartus. Undi panusel valminud lavastuste etendused, filmid temaga ja temast, videod, näitus NATTIUM Pärmivabrikus, teatri ja eetika teemaline konverents, arutelud, kassi varjud ja lõngakerad linna peal, hämarad lood ja palju muud undilikku. Kõik see lüüakse lahti suure peoga "Öös on asju" Vanemuise suures majas reede õhtul kell 20. Tango!

2008-08-25T01:08:00.000+03:00

Sigur Rós Rock Café's oli üsna teistsugune Sigur Rós, kui see mida kahe aasta taguselt kontsertilt Luksemburgis mäletan. Tookord oli iidse kloostri müüride vahel avaras sisehoovis suvetaeva all mängu pandud kogu arsenal - bänd kõigi oma ebatraditsiooniliste pillide ja mänguvõtetega, keelpillirühm, puhkpillirühm, video ja valgus. Lava ei olnud väga suur, aga kõik mõjus suurejooneliselt. Eile Rock Café's mõjusid nad neljakesi laval olles kuidagi kammerlikult. Kammerlikult ka selles tähenduses, et kuulaja-vaatajana võidki jälgida iga näoilmet ja pingutust, isegi pilku. Kahjuks sai mul enne lõppu seal lavaesises õuhta olekus jaks otsa ja läksin taha poole hingama. Sädelus laulja näos ja trummari kätel paistis ka sinna. Oodatud transilaadne seisund saabus esimese lisaloo ajal. See näiliselt nii napp muusika haarab su endasse ja kui see juba juhtub, siis jäägitult. Ka selles kammerlikkuses oli suurejoonelisust. Või õieti suursugusust. Ja mõned tunnid hiljem olid need samad sädelevad näod VonKrahlis, nagu nad käikski seal pidevalt.

2008-08-20T18:45:00.001+03:00

üks deodorandi reklaam oleks nagu requiem-for-a-dream filmi visuaaliast (sellest ilusast poolest) maha tehtud. jaa, ma vaatasin telekat.

2008-08-19T18:34:00.000+03:00

Nädalavahetuse niiske leitsak Tartus murdis läbi mu immuunsüsteemi ja organism korjas üles esimese ettejuhtuva viiruse. Ruhnu jäi minemata. Ja öölaulupeol laulukaare alla pole mul ka asja, heal juhul võib ehk publiku ridadest bassi partiid kaasa joriseda ja meeleolust osa saada. Enne kui külm hakkab.

"Ruja" tuleb igal juhul veelkord vaatama minna!

2008-08-06T15:39:00.002+03:00

Kas asjadel oma teed minna laskmine tähendab tegevusetust? Või on see lihtsalt argpüksluse õigustamine? Kas peaksime eelistama neid teid, mis näivad innustavat meid paremaks inimeseks saama? Või neid, mis tunduvad õpetavat meid endaga leppima? Ja mis kõige olulisem - kas need olemuslikult välistavad teineteist? Teooria... teooria...

2008-07-24T14:25:00.000+03:00

J'aimerais mieux ne rien dire que m'exprimer faiblement.

Millet
(I. Stone'i raamatus Elujanu)

2008-07-13T23:55:00.000+03:00

2008-07-11T00:25:00.000+03:00

Portselansuits. Oli väga hea. Õigem oleks öelda - mõjus mulle väga hästi. Iga liigutus, iga fraas - kõik oli paigas, nii õige. Mängupaik, valgusrežii, lavakujundus, muusika. Ja näitlejad! Sten Karpov Kassinina oli midagi väga muud, kui mu mälestus Ago Sootsist esimesel lugemisel. See tantsijalik plastika mõjus kuidagi väga orgaaniliselt. Looga eelnevalt tuttav olles sain päris palju tähelepanu pöörata lavastuslikele võtetele. Need panid end vaatama ka! Palju häid leide tugevas tervikus. Tugeva kontseptsiooniga lavastus. Kõik toimis, aga... Ometi on mingi aga, mida ma üles ei leia, ei oska sõnastada. Ega isegi tunnetada. Mingi tunnetuse-eelne aga...

2008-07-08T12:30:00.001+03:00

Eelmisesse nädalasse mahtus omajagu teatrit. Peale Wabariigi veel Proffet Rakveres, kohe selle järel TÕ 2 Kukenoosis, laupäeval Karin.Indrek meeletu külmaga ja pühapäeval Ahoi Käsmus. Sel nädalal veel kolm viimast Wabariigi etendust.

Esialgse kava kohaselt on suvelavastustest plaanis veel: Portselansuits, Murdlainetus (Hiiumaal), Vahepeatus, Loojang, Ruja, Kevad-talv 1918, Keiserlik kokk ja Pikk päevatee kaob öösse (võib-olla). Võib-olla veel midagi.

2008-07-07T20:00:00.000+03:00

Valgus

2008-07-07T19:54:00.001+03:00

Laval on oma elu...

2008-07-02T15:19:00.002+03:00

Vahel on tunne, et...

2008-06-30T21:19:00.000+03:00

Relsside vahel...

2008-06-26T12:37:00.001+03:00

Kristi ja Indrek

2008-06-25T20:31:00.000+03:00

Võib öelda, et jaanilaupäeva kohustuslikud elemendid olid kõik olemas - tuli (ahjus), grillitud viinerid (öösel nurgapealsest tanklast toodud ja praeahjus kuumaks aetud), ehtne Normandia siider (NOPist), märjad jalad (lausvihmas antud etendusest) ja külm (ei tahtnud kuidagi nahavahelt lahkuda). Hommikul vaatasin poole silmaga telekast võidupüha paraadi ka, kus meist paarisaja meetri kaugusel vihmas sõdurpoisid ja -tüdrukud vapralt seisid, uus digilaik seljas. Kuna buss tõi meid õhtul Vargamäelt kohe pärast etendust linna ära, siis trallitamine Aplesiniga jäi rohkem kohalike hooleks. Tallinn on jaanilaupäeva õhtul nii mõnusalt tühi. Ja tegelikult oligi seda tubast ahjusooja ja korralikku ööund väga vaja - paari päeva taguse teatrimaratoni väsimus ja öiste etenduste külm tundus ikka veel kontides olevat.

2008-06-20T17:11:00.000+03:00

Kool on nüüd eilse viimase pungestuse järel selleks semestriks otsas. Sügisel olen pool-tallinlane, pool-tartlane, viimases resideerun (reservatsiooniga) Karlova ääremail ;)

2008-06-20T01:31:00.000+03:00

Täna hommikul Tartusse saabudes oli umbes samasugune tunne nagu eelmisel sügisel, kui üle kahe aasta jälle siia kolisin. Nagu ilmatuma pika aja oleks ära olnud ja samas on kõik samamoodi nagu alati. Viimased kolm nädalat on ka üsna kauge aeg olnud.

2008-06-18T20:23:00.000+03:00

Siis kui päev on pikk...

2008-06-18T19:22:00.001+03:00

Kõik see pask siin ilmas tasub üle elamist selliste hetkede nimel, kui võid südametäiega öelda: p*****, elu on ilus!

2008-06-18T13:34:00.000+03:00

Ühel augustikuu hommikul, kaheksa aasta eest, istus ta tõusva päikse kuma varjus külmal betoontrepil. Pärast hommiku-/õhtusööki. Teekruus käes, põlved koos. Roheliseks võõbatud posti toel. Vastas ootamatule kõnetajale: "Parem üksi üksi kui üksi inimeste seas." Ja läks varsti magama. Ta ei teadnud siis, mida need sõnad tähendavad. Ja kaheksa aasta pärast vaatab ta nende tähenduse taas ümber.

2008-06-17T15:45:00.000+03:00

Wargamäe Wabariigist kirjutatakse. Pille-Riin Purje Postimehes ja Andres Laasik Päevalehes. Aga kel juba on plaan tulla vaatama, siis parem ärge lugege.

2008-06-14T19:55:00.001+03:00

Hetki Wargamäe Wabariigi esietenduselt.

2008-06-13T10:10:00.002+03:00

- Aga ma kirjutan siis nii, et orav näris puuripulgad läbi ja põgenes metsa.
- Just! Geniaalne!

Esietendus 13.06.2008

2008-06-12T12:04:00.002+03:00

- Ja siis tema hõikas mulle oma heleda healega: "Tere teistpere isa!"

Esikani üks päev...

2008-06-11T23:21:00.001+03:00

- Kas sa lugeda oskad?
- Siiamaani olen osanud.

Kaks päeva esikani...

2008-06-10T20:44:00.000+03:00

kõige keerulisem osa - kummardamine - sai täna ära lavastatud.

2008-06-10T20:15:00.001+03:00

Armastust on Vargamele rohkem vaja kui tõde või õigust.

A.H. Tammsaare/E.Nüganen
WARGAMÄE WABARIIK
etendused 13. juuni - 12. juuli
Tammsaare väljamäe lõunalaval

2008-06-09T18:50:00.000+03:00

sõbrad, tulge vargamäele jaanikule! linnateatri kodulehe andmetel peaks selleõhtusele etendusele veel pileteid ka olema. pärast mängib apelsin ja tehakse külapidu.

2008-06-09T13:57:00.000+03:00

kollasel tänaval pole ühtki kollast maja. üks pool-beež justkui on, aga see jääb ka tobiase tänava järgi. küll aga on valgel tänaval päris mitu valget maja. punasel tänaval pole nüüd hiljaku kontrollimas käinud.

2008-06-09T00:01:00.000+03:00

"See on üsna haruldane talent... osata fantaasias uimata.
Sest esiteks eeldab see fantaasiat... ja teiseks uimesid."
Kuldsed sõnad.

2008-06-08T17:05:00.000+03:00

eile oli õhtu, meie trepikojas.

2008-06-08T16:20:00.001+03:00

nädalavahetuse kultuuriplaan sai täidetud. näitust "iluraam - raami ilu" enam ei soovita, sest see oli täna viimast päeva lahti. küll aga soovitan madli lääne fotonäitust "kohtudes kuubaga" (okupatsioonide muuseumis, avatud 11. juunini). pärast nende paarikümne foto silmitsemist ja selgitavate kommentaaride lugemist on tunne, nagu oleks ise korraks kuubal ära käinud. justkui võimatuna tunduv maailm. aga kui aega ja olustikku natuke tagasi mõelda, nii paarkümmend aastat, ja sellele kolm vinti peale keerata, tundub täiesti reaalne.

2008-06-07T21:25:00.000+03:00

teeme kõvasti tööd, siis tuleb ka ... muu.
teeme revolutsiooni, siis tuleb ka vabadus?

2008-06-07T20:36:00.000+03:00

hommikul ärgates esimese asjana ja õhtul uinudes viimasena ning selle vahele jääval ajal trambib mul peas... internatsionaal! vanas tõlkes. "see on me otsustav lahing, tõe ja õiguse eest! terve ilmale priiust näeme tõusema sest..."

2008-06-06T19:30:00.000+03:00

aprilli kuust saati kummitab mind üks lugu. üks väga võimsalt kulmineeriv muusikalugu uku uusbergi diplomilavastusest. õieti kummitab see, et ma üht lavastuses kõlanud lugu pärast kuidagi üles leida ei suutnud. kammisin mitu korda läbi kõik oma neli sigur rosi plaati. ei leidnud. eile lennu saates näidati korraks täpselt seda lõiku etendusest. rahutus aktiveerus jälle. hommikul bussis klõpsisin uuesti kõik ipodis leiduvad sigur rosi lood läbi. kõik lood olid tuttavad, aga ükski polnud see. mõtlesin välja kolm võimalikku selgitust: a) seda lugu polegi plaadil, mäletan ainult kontserdilt (vähetõenäoline), b) lugu on ikkagi neljandal plaadil, mida mul ipodis pole, c) ma lihtsalt ei tunne õiget lugu ära. buss jõudis kohale ja "juurdlus" jäi pooleli. õhtul tagasi sõites jätsin muusikamasina kotti. jõllitasin niisama aknast mööduvaid viljapõlde, pea päiksest huugamas, põlenud nahk tulitamas ja nina kipitamas. ja korraga taipasin: jaga jazzist! see lugu oli jaga jazzist plaadilt "what we must"! ainus asi, milles ma polnud kahelnud: et see on sigur rosi lugu. ja polnud. see rütm, mis mind kummitas, tuli hoopis teiselt bändilt, hoopis teiselt plaadilt. "swedenborgske rom". esmapilgul seostamatud esitajad. aga kui mõningaid jaga jazzist staatilisema meloodiaga loojuppe sigur rosiga võrdlema hakata, siis tõepoolest - mingi ühine põhjamaine kargus on nende mõlema soundis. ja hea tehnikaga oi-oi kui võimsalt mõjuvad mõlemad. proovige järgi!

2008-06-05T21:01:00.000+03:00

lennu saade oli alguses kuidagi melanhoolne. siis väga dramaatiline. ja lõpp lubav.

2008-06-05T20:59:00.000+03:00

vargamäel on kõva päike ja vali tuul. ninad punased ja pea huugab. homme esimene must läbimäng. veel saab vabatahtlike hulka juurde tulla.

2008-05-29T20:15:00.000+03:00

kas kellelgi on "proffeti" DVD-d? ühe koolitöö jaoks oleks kangesti tarvis. kasvõi laenata.

2008-05-27T22:16:00.000+03:00

nüüd, teatriteaduse ainete kaudu asjast pisut aimu saades, ma saan aru, miks mul oli vaja umbes viis aastat tagasi pooljuhuslikult osta endale raamat hermaküla. võib-olla on see tee tuumani. mul on neetult kahju, et minu teadlik elu nii kaua pärast evaldi-taoliste isiksuste aega on alanud.

2008-05-27T12:10:00.000+03:00

milleks mulle märkmik, kui ma unustan sinna vaadata?! tuleks panna telefoni meeldetuletus "vt märkmikku". ja siis see meeldetuletus heliseb valel ajal, kui märkmik on parasjagu kusagil kaugel ja pärast unustan ikkagi ära.

2008-05-26T09:57:00.000+03:00

mulle meeldib autoga sõita. juba üheksa aastat meeldib. eriti väikseid teid mööda, kaardi järgi. natuke võib mõnes kohas valesti ka sõita, et siis viga parandada. ja vahepeal tee äärest kullerkuppe korjata. koju jõudes on nad juba pehmeks ja nukraks muutunud, aga ärkavad vees jälle ellu.

2008-05-19T13:39:00.001+03:00

minu uus mantel on nüüd triibuline.

2008-05-15T00:43:00.000+03:00

rauschenbergist räägiti täna loengus veel oleviku vormis.

2008-05-15T00:21:00.000+03:00

kui arvuti hakkab üle kuumenema, tuleb ta vahepeal natukseks ajaks külmkappi torgata. ja siis saab jälle tööd edasi teha. :)